Sügis [antikvár]

Sedamööda, kuidas meile on avardunud maailm, olen üha selge-mini kogenud üht: tahan koju. See pole teadmine, see on tűnne. Ta valdab mind Siberi taigas ja Lapimaa tundrutel, Vaikse ookeani rannikul ja Neringa liivadel; ta annab endast márku Norra mágedes ja Soome saaristus. Nii áraarvamata kaunis ja ometi nii vőőras on kőik see kauge maailm. Ja siis tunned, et on nii otsata hea, kui sul on üks kodu ja üks koht, kuhu igatseda. Kus ikkagi on peidus see salapárane miski, mis loob kodutunde ? Aru nii lihtsaid asju ei tea, tuleb küsida hingelt.Vaadake seda pildiraamatut nii, nagu loeksite luuletusi. Need pildid on kui sügislehed, mis pudenenud viimase aastakümne jooksul. Váhestel neist on nimed. Nimesid pole vajagi, me ju tunneme neid. Mőnikord on táhtsam tunda, kui teada.